Ise endaga olemine

Blogi

Kommenteeri
Miks ma räägin oma kodulehel rõõmsalt, et mul on tark ja isekas meel? Igalühel meist on vaja olla natuke isekas - selles mõttes, et ei tohi sellles suures sagivas maailmas ja järjest suurenevaid teiste ootusi täites unustada ISEEND. Lihtsad sammud iseenda võimestamiseks ja taastuvaks puhkuseks on tööpäeva sees  on lühikesed mõttepausid. 5-15 minutit keskendumist iseendale ja mõteteta puhkamist. Ehk kui osata olla vahel natuke "mõtetu" on töövõime parem ja loovus laes ning enesetunne hea!
Mõtlen selle all teadlikuks saamist iseendast, oma võimetest, vajadustest, sellest mis rõõmu teeb ja sellest mida on vaja juurde õppida. Mis on minu tugevused ja milles vajan abi. Sest kui Sa üldse isekas ei ole, dikteerib Sinu ümbruskond - kolleegid, pere, ühiskond, aasta ja kellaaeg seda, mida ja millal oma elus teed. Kui isennast tundma õpid ja oskad kasutada oma tugevusi parimal viisil ka teiste heaks. Seejuures iseenda huve mitte tahaplaanile lükates
Isekus on heas mõttes iseendast teadlik olemine ja iseenda tähtsustamine. Vastand siin on enda alavääristamine ja halvasti kohtlemine, oma huvide kõige viimaseks jätmine. 
Isekuse all siin pean ma silmas mitte sellist käitumist, kui tehakse enamus otsuseid  isikliku kasu ja heaolu saamiseks teiste arvelt. Pean silmas elamise viisi, milles tean, millised vajadused on minul ja mida ma saavutan teistele kannatusi põhjustamata. Elamise viis, mis ka teistele kasu toob, aga mitte enda arvelt. Teadmine, milleks mina ise olen võimeline ja miks ma sellist elu elan, mida see mulle annab? Kui mõte on tegevuses sees, teen seda rõõmuga. Midagi, mis on minust suurem.
Usun, et peale minu on teisigi, kes teatud eluperioodil on seadnud teiste huvid kõrgemale kui enda omad. Näiteks emad, kui nende lapsed on alles väga väikesed ja sõltuvalt täiesti nendest. Siis see peabki nii olema. Kui see aga jätkub ka laste kasvades samuti, ei ole nii enam õige. Sest siis näib lastele, et ema polegi oluline ja nõudmised lähevad üha suuremaks. Või mõnel eluperioodil, kui meie vanemad on väetid ja põdurad, peame hoolitsema nende eest. Kuid sedagi tehes ei tohi lõputult oma vajadusi unustada - sest siis jälle ise õigustame suhtumist, et mina ise pole tähtis. 
Või laseme ennast oma kohustustest ja teiste inimeste ootustest, mis igalt poolt väljastpoolt mind tulevad  - töö, kodu, sõbrad, vanemad, naabrid, teised liiklejad jne, aina kaasa tõmmata, käima lükata, jooksutada, vahet pidamata ja ise seejuures teisi motiveerides, innustades, eest vedades... Kuhu me sedasi jõuame? Isenedaga pahuksisse. Lõpuks ei tunne selles suures saginas enam ennast oma kehas ära ja unustame ennast lugupidavalt kohelda. 
Ja hea on, kui ühel hetkel leian hetke astuda pisut kõrvale - oot, miks ma seda kõike kaasa teen? Nagu ühes toredas intervjuus ütles Anne Paluveer,  et ehmatusega tajud mõnel hetkel, et "No mis asja ma siin töllerdan?"
Kui tabad end mõttelt, et hakkab kaduma selge pilt, miks ma siin olen ja mida ma tahan, on vaja võtta mõttepaus. Iseendaga olemiseks ja tuletada endale meelde, mida tahab see minu pisut isekas, aga tark meel. Millest tunnen rõõmu, et saan seda pakkuda ka teistele? Keegi ei usuks ju kurvakuju rüütlit rääkimas positiivsest mõtlemisest ja rõõmust aidata teisi...
On väga tavapärane, et inimesed, kes ise on paljudele teistele ka oma professioonilt juba toeks, näiteks juhid, õpetajad, arstid, teenindajad jne peavad iseendaga kontaktis olemiseks teadlikult oma elustiili kujundades endile ise teadlikke mõttevabu pause  võtma. Et mitte muutuda ühel hetkel hädaldajaks, tigetsejaks, torisejaks, ohvriks või põleda lihtsalt läbi. Õppida nägema igas päevas oma tähenduslikkust.
Leia endale aega puhkuseks, Sulle sobivaks ajaveetmiseks, meelekosutuseks ja liikumiseks! Olgu see siis täpselt selline, nagu sulle sobib. Hea kui see on vähemalt 30-40 minutit päevas ja värskes õhus. Aga kindlasti ka ei ole mõtet selle pikkusesse kinni jääda ja endale stressi tekitada. Alusta väikestest sammudest ja kujunda harjumust tasahilju. Nii  saab sellest kasulik sõltuvus.  
Võimalus endaga kontaktis olemiseks ja iseenda taasleidmsieks on lühemad või pikemad teadlikkuse harjutused ka tööpäeva sees. 
Leia endale rahulik koht, kus sind keegi ei sega. Teinekord piisab ka 5-15 minutist. 
  •  Istu toolile, selg sirge, ära toeta
  • toeta jalatallad kindlalt põrandale
  • vaata kas su kael on sirge, pea otse ja lõug pisut kaela poole
  • sulge silmad, hinga rahulikult
  • leia vähemalt 1 asi, mille eest Sa täna endale tänulik oled
  • vajuta parema käe väikese sõrmega sama käe pöialt
  • jäta see tunne meelde
  • ütle endale mõttes aitäh
  • leia vähemalt 1 asi, mille eest oled tänulik oma pereliikmele, sõbrale, kolleegile 
  • vajuta vasaku käe väikese sõrmega sama käe pöialt
  • jäta see tunne meelde
  • ütle mõttes pereliikmele/sõbrale/kolleegile aitäh
  • kinnita endale, et oled endaga rahul
  • ava silmad, ringuta, silita oma nägu ja pead, tee paar ettekummardust (saad seda teha ka toolil, nii et libistad kätega mööda jalgu üles ja alla).
  • ja mine rõõmsalt oma päevategemiste juurde tagasi. Nüüd, kui tahad seda head tunnet taas esile kutsuda, piisab sul vajutada väikese sõrmega vastu pöialt, ja see tunne on sul jälle käes.
  • Miks just tänulikkus? Siin on palju põhjuseid. Üks võib olla näiteks see, mida panin kõrva taha, Rita Rätsepa ja Katrin Alujevi ühises podcastis, et ajuuringutes on välja toodud, et inimese toimivuse sagedus on 207 herzi, siis tänulikkuse sagedus on 900 herzi! Ja tänulikkusega me tõstame oma vibratsiooni. Nii ka meditatsioonid mõjutavad meie heaolu ja enesetunnet. Armastuse tunne näiteks on 500 herzi... nii et mida suuremal sagedusel me töötame, seda parem enesetunne meil on. Mida parem on enesetunne, seda paremad inimesed me oleme. Aga selleks, et seda tunda, on meil vaja olla isekas ja endale aega võtta!

Lisa kommentaar

Email again: